Graafik Annika Dahlsten Graafik Annika Dahlsteni kunst on joonistamine: kivile, paberile, animatsiooniks. Litograafia tehnikas võlub teda eriti niigi hetkeline asi nagu joonistatud joone muutmine paljundamiseks, uuesti töödeldavaks. Litograafia tähendab talle piiramatuid võimalusi, retki piltlikku väljendusse, mida piiravad üksnes omad huvid. Heltkel teeb Dahlsten teoseid hüsteeriast. Ta seostab mõiste möödunud aastasaja hüsteeria haigusega, ühiskonna kombel võtta naise keha üle. Teoste inimolendid, hüsteelikud, kutsuvad vaatajat, tõmbuvad enesesse ning tekitavad ärevust. Osa nendest esinevad otse vaatajale. Pealkirjad võivad muutuda, kuid siiani on meie suhtumine vaimuhaigetesse diskrimineeriv.
Kunstnikud
Graafik Leonora Fredrikssoni meelest kivi peale joonistamine on midagi uskumatut. Kivi ei anna andeks ühtegi viga, aga teisest küljest joonistaja ja joonistus saavad sellest palju. Läikiva karvaga hobune või sammaldund puutüvi kasvavad nagu iseenesest kivi siledaks lihvitud pinnale, kust nad ustavat paberile kanduvad -kergetest joontest tihedate joonteni.
Graafik Andrei Bakharev käsitleb oma teostes üksindust ja kodutust. Ta keskendub linnamaastikku ning inimestesse, mis tekitavab väikseid seeriaid, mis seonduvad tõsieluliste asjadega, mälestustega, inimestega.. Seda võib nimetada ka märkmikuks, võibolla mitte, igaljuhul pole neil kronoloogset järjekorda. Hoolimata sellest soovib kunstnik, et nendest elementidest koosnevad terved jutud. Miks on kodutus ja üksindus minule tähtsad teemad? Võib olla ka sellepärast, et olin kord sunnitud kolima ühest kohast teise ja ka muidu on üksindus tuttav teema suurlinnades elavatele inimestele: on palju tuttavaid, kuid vähe sõpru. Olen tihti märganud, et käsitlen oma teostes selliseid asju ja hetki, mis on olnud minule rasked. Tulen nende juurde üha uuesti ja uuesti tagasi, käsitlen teemat kaua enne kui leian "õige" väljapääsu. Joonistan tihti kodutuid ning üksikuid inimesi, sest samastun nendega. Mitmed nendest on minu sõbrad, kuid mõned on lihtsalt olendid, keda olen näinud ainult möödaminnes, aga on hoolimata sellest meelde jäänud. Mõned kohad linnas on mingis mõttes ka minu "tuttavad". Ehk selle pärast valin parema meelega öö, et see võimaldam "kahekesi" olemise maastikuga
Graafik Valpuri Kylmäneni inspireerib eriti argipäev ja sellega seosnevad esemed. Argipäevaga seosneb palju esemete korrastamist, kokku panemist ning arhiveerimist. Isegi poe kotti ei täideta juhuslikult vaid asjad laotakse kotti teatud järjekorras. Sellised juhuslikud "skulptuurid" on huvi tekitavad ning väga ilusad õrnadena ja omas ajas olevatena. Tehastes, kodudes, kolides ja reisudel asjade ringluse võib mõelda stop motion -animatsioonina, koreograafiana: eraldi - koos - eraldi - uuesti koos- uuersti eraldi - kusagil mujal koos - eraldi ning jälle uue rühmaga koos... Asjade ringlus on nagu aeglane tants. Kylmäneni teosed on mingis mõttes nagu kaks korda tehtud: kõigepealt ruumiliselt ning pärast seda trükistena. Ta kogub ja pildistab esemed ning seejärel kannab nendest oma tõlgenduse kivi kaudu paberile. "Skulptuur ei jää tavaliselt elama vaid esemed jätkavad oma teekonda.
Graafik ja litograafia trükkija Kalle Berg esindab Soome graafika uut põlvkonda, mis otsib tavapärase käsitöö ja elektrilise pildi vahelisest kokkusobimatusest sotsiaalseid ühendusi. Berg on saanud oma koolituse Helsingi Tarbekunsti Ülikoolis ja spetsialiseerunud kivilitograafiale. Ta on täiendanud ennast aastatel 2004-2005 maailma parimate litograafia koolide hulka kuuluvas Tamarind Institutes, Albuquerques Ameerikas. Tänaseks töötab Berg Helsingi Tarbekunsti Ülikoolis pedagoogina.
Graafik Matti Hintikka oma ala professionaal, kes on esinenud näitustel alati just nimelt kivilitograafia töödega. Tema looduselähedane värvimaailm toob esile Soome looduse materjaale, nagu näiteks kivi, vesi, maa ja õhu vahelisi jõude. Matti Hintikka lähtub oma töödes maastikust, millest võib aru saada konkreeselt kui ka mentaalselt. Matti Hintikka on saanud oma koolituse Tamarind Institutessa, Ameerikas aastatel 1999-2000. Ta on Helsingi Kivitrüki vanem meister ja õpetab litograafiat ka Helsingi Kunstiülikoolis.
Graafik Kuutti Lavonen:ile on kivilitograafia väga lähedane tänu tehnika mitmekülgsetele võimalustele, kus ühinevad joonistamine ja maalimine. Kuutti Lavonen saab inspiratsiooni renessanssi ja barokk aegsetest kunstiteostest ja ta joonistab nägusid üha uuesti ja uuesti. Uue elemendina Levonen:i viimastes töödes on mehe nägu, mille taustal on teosed Tyrvää Püha Olavi kirikus, kus avatakse sellel suvel Kuutti Lavoneni ja Osmo Rauhala oodatud näitus. Kuutti Lavonen töötab peamiselt Soomes ja Prantsusmaal. Aastatel 1999-2003 töötas Lavonen graafika professorina Helsingi Kunstiülikoolis.
Graafik Elina Sipilä on viimastel aegadel ainult kivilitograafiale keskendunud. Teda on võlunud litograafia maalilisus ja mitmekordsus, mille kaudu kunstnikule avaneb lugematuid võimalusi ennast väljendada. Tööde baasiks on tunnete, aja ja koha mõistete värviline ja piltlik mõtisklus.
Graafik Kaisu Sirviö on kunstnikuna keskendunud ühele tehnilisele probleemile- kivilt pressitud litograafiale. Sirviö jälg kivil on väga maaliline, kus ta usaldab vahendite pakutud suurepärast värvimaailma. Töölaad on kiire ja oma ilmelt spontaalne. Kaisu Sirviö on saanud oma koolituse Helsingis Tarbekunsti Ülikoolis, erialaks graafika.
